Balti Keskkonnafoorum

Tarbetoodete, toaõhu, kodutolmu ja veretestide tulemused

30.04.2014

Balti Keskkonnfoorum (BEF) tutvustas 29.aprillil tarbetoodete, toaõhu, kodutolmu ja veretestide tulemusi. LIFE+ projekt „Mõtle, mida tarbid. Vali vähem ohtlikke aineid sisaldavaid tooteid” uuris ohtlike kemikaalide sisaldust tarbetoodetes, toaõhus, kodutolmus ning ka inimese veres.

Inimesed ostes erinevaid tooteid ei küsi endalt – miks mänguasjad on elastsed ja värvilised, miks diivan on niiskust ja mustust hülgav? Kõiki inimese poolt soovitud omadusi annavad toodetele kemikaalid. Mõned neist on ohtlikud. Testid viidi läbi, et juhtida inimeste tähelepanu ohtlike kemikaalide laialdasele kasutamisele tarbekaupades ja nende kahjulikule mõjule inimeste tervisele ja keskkonnale.

Ohtlikke aineid satub keskkonda erinevatest tootmisprotsessidest, kuid ka toodete elutsükli jooksul, kui tooteid kasutatakse ja kemikaalid sealt vabanevad. Kemikaalid jõuavad inimeste kehadesse toidu kaudu, aga ka saastunud õhku või tolmuosakesi sisse hingates või naha kaudu, kui toodetega otseselt kokku puututakse.

Uuringus keskenduti eelkõige hormoonsüsteemi kahjustavatele ainetele – ftalaadid, polübroomitud difenüüleetrid ja perfluoroühendid. Ftalaate kasutatakse tavaliselt pehmete plasttoodete tootmisel (eriti polüvinüülkloriidist plastikus), aga neid lisatakse ka parfüümidesse. Polübroomitud difenüüleetrid on leegiaeglustid, mida kasutatakse elektroonikaseadmete, mööbli ja tekstiili tootmisel. Perfluoroühendeid iseloomustavad vastupidavus kõrgetele temperatuuridele ning vett, mustust ja rasva hülgavad omadused, seega kasutatakse neid toidupakendite paberis, mittenakkuva pinnaga köögitarvikutes (nt Teflon® pannid), veekindlates ja „hingavates“ tekstiilides, juhtmete ja kaablite katetes.

Nimetatud ohtlike ainete sisaldust määrati 20 vabatahtliku (10 Eestist ja 10 Leedust) veres. Testid näitasid, et kõikide vabatahtlike veri sisaldas ohtlikke aineid. BEFi kemikaaliekspert Heli Nõmmsalu väljendas oma kindlat seisukohta, et ohtlikke aineid ei tohiks meie veres üldse olla. Tarbija saab oma valikuid tehes seda ise mõjutada. Seda kinnitasid ka vabatahtlikene veretestid läbinud Kristina Tiivel ja Katrin Jõgisaar.

52-s Leedus valitud ja ostetud igapäevatootes ja 15-s kosmeetikatootes määrati ftalaatide sisaldust. 17-s tootes (14 igapäeva- ja 3 kosmeetikatoodet) leiti lubatud piirnormist (0,1% ftalaati toote kohta) suurem kontsentratsioon. Sellised tooted olid näiteks laste mänguasjad, vinüültapeedid, võimlemispallid, plastist laudlinad, plastist sandaalid, küünelakk ja parfüümid. Kaks nukku, mis sisaldasid ftalaate üle lubatud normi avastati ka Eesti turult. Tarbijakaitseamet on need tooted müügilt kõrvaldanud.

Uuriti ka kodutolmus ja lastetoa õhus sisalduda võivaid kemikaale. 15 lastetoa õhust Lätis määrati ligikaudu 40 ainet, nende hulgas formaldehüüd, terpeenid, süsivesinikud, ftalaadid. Erinevalt toodetest ei ole toaõhu kemikaalide sisaldusele piirväärtusi kehtestatud, küll on aga olemas soovituslikud väärtused. Õhu kvaliteet lastetubades osutus mitterahuldavaks. Lenduvate orgaaniliste ühendite kogusumma õhus oli kõrge – kõikides lastetubades ületas see soovitusliku taseme. Kolm ainet/gruppi olid üle soovitusliku taseme: formaldehüüd, terpeenid ja orgaanilised lahustid. Formaldehüüd oli neist kõige problemaatilisem – ühes lastetoas leiti seda isegi 36 korda kõrgema kontsentratsiooniga kui soovituslik (10 µg/m3). Võttes arvesse lastetoa õhus saadud tulemusi, otsustati lisaks testida peamiselt puidust tooteid, et leida formaldehüüdi allikas siseruumides. Keskmise tihedusega puitkiudplaatidest (MDF) riiulid sisaldasid formaldehüüdi kõige rohkem, kõrge formaldehüüdi kontsentratsioon leiti aga ka ühes lastetoolis.

Kodutolmust testiti samu aineid kui verest. Uuritavad ained võivad sattuda siseõhku erinevatest tarbetoodetest või ehitusmaterjalidest. Kokku analüüsiti 34 ainet, neist 15 leidumine avastati kodutolmus. Kõige rohkem oli kodutolmus ftalaate ja pentabromodifenüüleetreid, perfluoroühendeid kodutolmust ei leitud.

Enne, kui osta, tasub hoolikalt järele mõelda, mida tegelikult vajatakse. Tooteid tuleb valida alati väga hoolikalt, ostes võiks tähelepanu pöörata näiteks ka ökomärgistele (Põhjamaade Luik, EL-i Lilleke, ÖkoTex, Saksamaa Sinine Ingel), mahetoidu märgistele või sellistele mõistetele nagu PVC-vaba (PVC- polüvinüülkloriid), parabeenivaba või BPA-vaba (BPA-bisfenool). Vältida tasuks PVC-d sisaldavaid tooteid, üldreeglina on klaasist või roostevabast terasest toidupakend parem kui plast. Kodus tuleks oma tubasid regulaarselt tuulutada, sest saasteained võivad koguneda to

BEFi projektijuht Kai Klein kinnitas, et inimene ise saab teha teadlikumaid valikuid ning oma ostueelistustega tootjat mõjutada. Teadlikuma valiku tegemist aitavad ka Balti Keskkonnafoorumi teabematerjalid. Teabematerjalid on kättesaadavad kodulehelt „Mõtle mida tarbid“ – www.thinkbefore.eu.