Kuna kõigi BEF-i endiste töötajate meenutused ühte postitusse ei mahtunud, siis siit tuleb järg, kus saavad sõna veel neli kunagist kolleegi.
2010. aastal liitus BEF-i tiimiga projektijuhi rollis Kertu-Kirit Mooney, kes oli siis alles noor ja roheline. „Alguses oli vaja aru saada, mis on minu roll, millised on mu kolleegid ja mismoodi suudan sisse elada. Õnneks olid kolleegid abivalmid ja toredad ning sain neilt palju toetust ja tuge rasketel hetkedel ning olen siiani tänulik selle eest. Minu kaks aastat BEF-i meeskonnaga möödus kiirelt ning ma sain selle suhteliselt lühikese aja jooksul kuhjaga emotsioone ja elukogemust,“ tõdes Kertu-Kirit. Samamoodi sai BEF-is oma esimesed katsetused kommunikatsioonieksperdi ametis teha Cairit Eit. „Võimalus kätt proovida pea kõiges, mida üks kommunikatsioonispetsialisti ametikoht endas kätkeb, andis ainulaadse võimaluse õppida tundma enda professionaalseid eelistusi ja neist lähtuvalt oma edasine karjäärisiht paika panna. Suur aitäh kolleegidele, kes andsid vabaduse katsetada ja alati rõõmuga igasuguste ideedega kaasa tulid,“ lisas Cairit. Endisele keskkonnaeksperdile Jolanda Lipule jäid meelde inimesed. „BEF-is töötavad lõbusad inimesed, kellega mul väärtuskonflikte ei esinenud. Olime suures plaanis alati samal pool rindejoont,“ tõdes Jolanda. Temaga on päri ka meie endine kommunikatsiooniekspert Triin Sakermaa. „BEF-ist on eelkõige meelde jäänud toredad kolleegid, kelle teadmistepagas on muljetavaldav,“ lisas ta.
Kertu-Kirit on tänulik, et elu teda BEF-iga kokku viis. „Mina sain selle kahe aasta jooksul kindlasti vähemalt viie aasta pagasi ning edasises elus ei ole seetõttu tundnud, et midagi võiks jääda tegemata või et millegagi hakkama ei saaks,“ sõnas Kertu-Kirit. Cairitile jäi aga külge oskus kohaneda muutuvate oludega. „Korraga mitmes rahvusvahelises projektis toimetamine tähendab vajadust hüpata pidevalt ühelt teemalt teisele. Ühise eesmärgi nimel tuli koos toimima panna meeskonnad, mille liikmed mitte ainult ei asunud erinevates riikides, vaid olid ka väga erineva professionaalse taustaga ning harjunud teistsuguse organisatsioonikultuuriga. Suutlikkus tunnetada, missugune dünaamika kellegagi toimib, on kahtlemata tulnud edasises tööelus kasuks,“ lisas Cairit. Jolanda sai BEF-ist palju erialaseid teadmisi ja praktikat. „Need aastad olid väärtuslikud minu jaoks kliimamuutustega kohanemise kohta õppimisel ja spetsiifilisemalt kõiges, mis puudutab veemajandust ja linnaplaneerimist. Samuti võtsin kaasa kontaktid eelkõige avalikust sektorist, mida kasutan tööalaselt siiani. Arenes kindlasti süsteemne ja metoodiline mõtlemine,“ tõdes Jolanda. Triin puutus BEF-is töötades kokku paljude erinevate teemadega, alustades ohtlikest ainetest tarbetoodetes ja lõpetades looduspõhiste sademeveelahendustega. „Kõik need väärtuslikud teadmised olen võtnud endaga kaasa ka järgmistele töökohtadele. Ohtlikke aineid üritan ka edaspidi igapäevaelus vältida,“ sõnas Triin.
Kõige meeldejäävamaks seigaks BEF-i aegadest on Kertu-Kiritile jäänud talv, kui ta tuli koos kolleegidega Siguldast töökoosolekult ning ühtäkki oli ilmataat keeranud ilma nii tormiseks, et bussijuhil oli raske lumekeeriste vahelt teed näha. „Minu mälu järgi kordas ta nende tundide jooksul ainult ühte lauset: „Ma pean bussi Tallinnasse viima,“ mis oli nagu tema mantra, et kuidagi kohale jõuda. Ilmataat keeras aga lumetuisku hullemaks ning lõpuks ei olnud enam teed nähagi ja kui aus olla, oligi mugavam ja turvalisem vaikselt silmad kinni istuda. Ega ma päris täpselt enam ei mäleta, aga tundub, et iga kolleeg pidas vastu omamoodi – mõni päriselt ei avanudki silmi, kuna nii oli lihtsam, teine oli päris paanikas ja väljendas seda sõnadega, keegi vist isegi laulis terve aja. Praegu tundub see naljakas, kuid tol hetkel oli asi naljast kaugel ja kui lõpuks päriselt tervetena Tallinnasse jõudsime, oli see justkui suurim õnn, mis sai sülle langeda. Järgmisel hommikul oli linn justkui välja surnud, kui läbi lumehangede sumpasin. Oli see vast sõit,“ tõdes Kertu-Kirit. Cairitile meenub üks tore idee, millega BEF-i töökaaslased toona kaasa tulid, milleks oli „Annetame aega“ algatusega liitumine. “Andsime oma panuse näiteks Toidupangale annetusi kogudes ja abivajajatele pakke komplekteerides, aga aitasime ka loomaaeda heakorratöödega,“ lisas Cairit. Jolanda aga enam läbipesemata sokke jalga ei pane. „Meenub üks tööreis vist Kopenhaagenisse, kus ostsin endale sädelevad sokid. Panin sokid jalga ja sain keemikutest kolleegidelt sõbraliku peapesu ohtlike ainete teemal,“ tõdes Jolanda. Triinule meenuvad ka Lea hõrgutised, mida tähtpäevadel maitsta sai. „Näiteks jõuluõhtusöögil kapsas või mõni magus küpsetis,“ lisas ta.
Soovime endistele töötajatele palju edu uutel ametipostidel ja aitäh, et andsite oma panuse BEF-is!