1. juulil toimus projekti LIFE WetEST raames matk ümber Harku järve, kus retkejuhtideks olid Val Rajasaar Muraste Looduskoolist ja Merle Kuris Balti Keskkonnafoorumist. Kohale oli tulnud paarkümmend huvilist, et tutvuda Harku järve ja selle ümbruse loodusega.
Harku järv on oma 165-hektarilise pindalaga Tallinna suuruselt teine looduslik järv Ülemiste järel. Järv asub täielikult Tallinna territooriumil, kuid saab oma vee 52 km2 suuruselt valgalalt, mis ulatub ka Harku ja Saue valda. Järve suubuvad Harku oja, Iisaku soon, Järveotsa oja ja Volbre kraav ning järvest saab alguse Tiskre oja, mis voolab Kakumäe lahte. Veel 20. sajandi esimesel poolel oli Harku järv selge vee ja mõõduka toitelisusega, kuid alates 1970-ndatest aastatest on see hüpertroofne (liigtoiteline) tugevalt reostunud järv. Selle põhjuseks on järve voolanud ümbruskonna asulate reoveed ning järve valgalal kunagi toimunud intensiivne põllumajandus. Tänapäevaks on reostuskoormus vähenenud, kuid järve seisund on endiselt väga halb. Lämmastiku- ja fosforisisaldus on üle kahe korra suurem hea kvaliteedi klassi piirist ning Eesti järvede vee läbipaistvuse miinimumrekord (9 cm) on mõõdetud Harku järves. Lämmastiku- ja fosforirikas vesi ei ole inimesele otseselt ohtlik, kuid sinivetikate vohamisest tingitud veeõitsengud võivad muuta Harku järve ranna suplusvee ajuti ujumiskõlbmatuks. Ka matka toimumise päeval lehvis järve rannas lilla lipp, mis viitab reostusele (nt sinivetikad või normi ületavad soolebakterid).
Matk algas rannast ja kulges vastupäeva. Peatus tehti sõudebaasi juures asuva infotahvli juures, kus Merle Kuris selgitas, mida tähendab projektis LIFE WetEST järve seisundi parandamiseks tehtav biomanipulatsioon. Lühidalt öeldes kujundatakse selle käigus teadlikult järve elustikku, et parandada vee kvaliteeti. Harku järves on probleemiks fütoplanktoni ehk taimhõljumi (peamiselt mikroskoopilised vetikad) vohamine, mida vähene ja väikesekasvuline zooplankton (fütoplanktonist toituvad väikesed veeselgrootud) ei suuda kontrolli all hoida. Seetõttu püütakse vähendada zooplanktonist toituvate lepiskalade (nt särg, mudamaim, latikas) arvukust, et zooplankton saaks taastuda ja hoida fütoplanktoni arvukust kontrolli all.
Val Rajasaar rääkis, kui oluline on järve ümbritsev rohevõrgustik, mis arvestaks loomade väljakujunenud käiguteedega. Õpiti tundma mitmeid taimi ja retkelised said teada, kuidas katsuda kõrvenõgest nii, et see ei kõrvetaks. Pilti tehti kaunist roosade õitega luigelillest, mille esinemine viitab veekogu toiteaineterohkusele. Kõrvu jäid mustpea-põõsalinnu kõlav laul ja väike-lehelinnu silk-solk. Järvel võis näha sinikael-partide ja tuttpüttide pesakondi. Vastu tulnud noore kalamehe saak kinnitas latika ja ahvena olemasolu järves.
Oli meeldiv ja õpetlik jalutuskäik. GPSi järgi läbisime kokku 6,7 km, milleks koos peatustega kulus ligi 3 tundi. Kuna huvi oli suur, siis korraldame sarnaseid ettevõtmisi võibolla veel.
Jälgige projekti LIFE WetESTi tegemisi Facebookis siin.
