Täna on emakeelepäev. Võib mõelda, et miks see peaks olema oluline ühe keskkonnaühenduse jaoks. Aga siiski on keelel tähtis roll keskkonnaprobleemidest rääkimisel ja nende mõistmisel. Näiteks on teadlased leidnud, et teadlikkus kliimamuutustega kaasnevatest probleemidest on tugevas seoses teadlikkusega sellealasest oskussõnavarast. Rohevaldkonnas on aga viimastel aastakümnetel lisandunud palju uusi mõisteid. Seetõttu keskendus eelmise aasta uudissõnade korje Sõnaus just keskkonna ja rohepöördega seotud sõnadele. Saagiks saadi näiteks selliseid toredaid sõnu, nagu digikelts (aegade jooksul kogunenud digiprügi), rohepaplus (rohepesu), kõdustama/kõdusti (kompostima/komposter), iilitiivik (tuulegeneraator), energiakarske hoone (liginullenergiahoone), põimsus (komplekssus). Päris tore tundub ka mõte, et keskkonnaprobleeme võiks lahendada maameelse mõtlemisega.
Huvitav on teada, et esimene uudissõnade võistlus toimus Eestis juba 1972. aastal ja suur hulk siis välja valitud sõnu on siiani kasutusel, nagu pardel, kohuke, sõõrik, selve ja eirama. 21. sajandi sõnavõistlustelt saadud sõnadest on omaks võetud vabaühendus, kärgpere, viipekaart ja viipemakse, suunamudija, lõimimine, üleilmastumine, taristu, kestlik ja vabakond. 2020. aasta sõnasaagist osutus rahvahääletusel populaarseimaks digitigedik (õelaid kommentaare kirjutav inimene). Mõnikord on uus hoopiski unustatud vana: näiteks sõna „kestlik“, mis esineb tähenduses ’edasikestev, vastupidav’ juba Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus.
Tänapäeva Euroopa Liidu direktiivide, üleilmsete kokkulepete ja rahvusvaheliste projektide maailmas tundub sageli lihtsam kasutada võõrsõnu, Google’i tõlget ja isegi tehisaru koostatud tekste, aga kogemus näitab, et Eesti inimesed saavad ikkagi paremini aru, kui nendega eesti keeles rääkida.
Ja tegelikult on päris tore, et eesti keel on tõlkemootorite jaoks liiga keeruline – jääb eestlastele alles tõlkimise ja toimetamise rõõm. Ilusat emakeelepäeva!
Vaata rohkem sõnavõistluste kohta: